Tallinna keskaegsete kinnistute andmebaas sisaldab all-linna ajalooliste kinnistute kirjeid, mille alt leiab mitmesuguseid lühiandmeid, linke teistele andmebaasidele ning neid kinnistuid või neil paiknenud/paiknevaid ehitisi puudutavatele allikatele. Andmebaas sisaldab andmeid ka ühiskondlike institutsioonide kinnistute kohta (raekoda, gildid, kirikud jne), kuid fookus on erakinnistutel. 
Kinnistud on varustatud muu hulgas selle koostamise aegse (2024) aadressiga. 1944. aastal märtsipommitamises hävinud kvartalite puhul, kohati juba varem kinnistute liitmisel on aadressid aja jooksul muutunud. Sellisel juhul on sulgudes lisatud varasem aadress. 

Lühiandmed puudutavad pärinevad keskaja lõpust (1558), kuigi paljude kinnistute ja elamute tüüp püsis pikalt ka järgnenud sajanditel. Need tuginevad mitmesugustele avalikele andmebaasidele, kohati ka varasematele, seni publitseerimata uurimustele. Paljude kinnistute puhul polegi selliste lahtrite täitmiseks andmeid. Üksikute kinnistute puhul on märgitud ka varasema, 13.–14. sajandi puit- või liithoone olemasolu, kui on selle kohta kirjalikke või arheoloogilisi andmeid. Keskaegsete hoonete ehitusaeg üldjuhul ei ole kirjalike ja arheoloogiliste allikate või stiilikriitiliselt määratavate ehitusosade põhjal täpselt teada, on oletuslik ning tihti on määratav vaid sajandi täpsusega. Kinnistu keskse elamu tüübi määrang (elamu või väikemaja) tugineb tihti mitte säilinud hoone vaatlusele, vaid pärusraamatute sissekannetele, sest niiviisi neis elamuid üldjuhul märgiti. Samuti on hoone funktsioon aidana tihti tuvastatav vaid pärusraamatu sissekannete põhjal, sest aidad on enamasti hiljem elamuks ümber ehitatud ning nende ehituslugu uurimata. 

Viidatud kirjalikud allikad hõlmavad 14.–15. sajandi kinnisvararaamatuid, millest osa on allikapublikatsioonina avaldatud.

Hoolimata sellest, et kümned keskaegsed kinnistud tänaseni säilinud enam-vähem hiliskeskajal eksisteerinud kujul ja suuruses, on suur osa kinnistuid juba keskajal, kuid veel enam hiljem korduvalt liidetud ja lahutatud. Keskajal puudusid aadressid, mistõttu on varasemates allikates mainitud kinnistute seostamine hilisemate või tänaseni säilinutega keeruline. Siiski, tänu varasemate uurijate Leo Tiigi ja Rasmus Kangropooli mahukale uurimistööle on see enamasti võimalik 15.–16. sajandi, kohati isegi 14. sajandi kirjete puhul. Andmebaas tugineb allikateadete seostamisel konkreetsete kinnistute või hoonetega suures osas mainitud uurijate tööle. 

Andmebaas kasutab põhimõtteliselt 1786. aastal sisse seatud kinnistute numeratsiooni. 19. sajandil eraldatud kinnistute osi tähistati kohati lisatähega (nt 241-B). Kuna paljud 1786. aastal numbri saanud suured kinnistud hõlmasid mitut väiksemat, varem eraldi eksisteerinud kinnistut, siis seadis Leo Tiik selliste üksuste eristamiseks sisse täiendavate rooma numbrite süsteemi (nt 150-III), mida järgib ka käesolev andmebaas. Niiviisi käsitleb andmebaas omaette üksusena iga maatükki, mis mingil ajal enne aadresside määramist teadaolevalt eksisteeris kasvõi lühiajaliselt iseseisvana. Seetõttu moodustasid paljud andmebaasi üksused keskajal vaid mõne suure kinnistu tagahoovi või muu väiksema osa, mis on kinnistu tüübina nii ka märgitud. 

Tuleb arvesse võtta, et varasema aja (14.–15. sajandi) kohta on teadmised kinnistute arvu, piiride muutmise ja hoonestuse kohta lünklikud ning puuduvad pea täielikult 13. sajandi kohta, va vähestes kohtades, mida on arheoloogiliselt uuritud. Andmebaasi üks eesmärk on andmete koondamise abil neid lünki täita ning muuta varasema linnaruumi rekonstrueerimine ja seal tegutsenud inimeste kinnisvara- ja muude seoste uurimine lihtsamaks.

Andmebaas on jätkuvalt töös, täiustamisel ja täiendamisel.


Andmebaas sisaldab all-linna ajalooliste kinnistute kirjeid koos viidetega asjakohastele keskaegsetele allikatele, lühiinfot krunditüübi ja hoonete kohta, samuti linke teistele andmebaasidele.